"Lähedus" Kõue mõisas

See on minu arvustus lavastusest „Lähedus“ Kõue mõisas. See tekst ilmus 28. mail Virumaa Teatajas. Teise lõigu alguses on sulgudes lause, mis ajalehe versioonis lühendati, välja jäi „Tartu-Tallinn manteest“ ja „nii-öelda-lava“. Palun ärge šeerige seda blogipostitust Facebookis, kuna autoriõigused teksti avalikuks esitamiseks kuuluvad ajalehele. Blogipostituseks on mul ajalehega kokkulepe olemas. Fotod:promo

Üllatav maanteerööv hobusetallis

Elina Pähklimägi suvelavastus „Lähedus“ Kõue mõisas võtab luubi alla inimliku läheduse piirid ja ühisosad.

(Mitte kaugel Tallinn-Tartu maanteest leiavad teatrikülastajad end mõisa endisest hobusetallist, kuhu pikkupidi on ruumi ühele küljele platvormidele asetatud toolid, kui nii-öelda lava talli põrandal jääb teise hoone külge.) Seega on näitlejad publikust vaid paari meetri kaugusel. Tekib mulje, et silme all lahtirulluv vaatemäng võiks toimuda ükskõik kus, näiteks ühistranspordis, mille pealtnägijaks võib sattuda igaüks.

Etenduse arenedes ilmneb, et muretut turvalisust, mis laseks iga hetk oma peatuses maha minna, publikule siiski ei pakuta, kuigi vormiliselt on tegevus igati tempokas ja moekas. Teravas fookuses on tegelaste füüsiline kohaolu ja pingeline dialoog, kusjuures sõnade tavapärane keskkonda organiseeriv funktsioon keeratakse üle võlli. Nii tuleb tegelastel ja ka publikul appi võtta emotsionaalne tunnetus, et paremini mõista, mis toimub.

Tegelased on ka muidugi üksjagu pöörased ja jääb mulje, et nad tegutsevad nähtaval viisil sellepärast, et teisiti nad lihtsalt ei saa. Agnes Aaliste kehastatav heitliku elukäiguga Alice püüab kaameleonina ümbritsevat peegeldades oma hingehaavadele kaitsvat armkudet kasvatada. Helina Merzini fotograaf Anna tahab oma loomingus vahet teha autentsusel ja varastatul ning kannatab samade asjade pärast eraelus. 

Nero Urke teisejärgulise ajakirjanikuna teeb oma arust hea diili, kui kirjutab Alice`i elu ainetel eduka raamatu, kuid rõhuvatest küsimärkidest enda sees ei pääse ka tema. Kaido Veermäe arst Larryna on loo alguses üks paras küünik, et mitte öelda mölakas, kuid mõistab loo arenedes, et tõde ja ausus teevad hingele head ning ta püüab innukalt nendeni jõuda. Tegelased on omavahel armusuhetes, ning murravad teineteisele truudust.

Kohati tekib saalis mulje, et silme ees on justkui eksinud teelised, kes publiku elutuppa tunginuna oma segasevõitu elukäiku arutavad, ning ainuke, mis sa teha saad, on aktiivselt kuulata ja loota, et nad jälle kuidagi selgema suuna peale saaksid.

Samas on suur tõenäosus kuulda ja näha midagi sellist, millega vaatajad on omagi elus kokku puutunud ja mis võib hakata hinge kriipima. Nii tekib omapärane olukord, kus vaadatav etendus polegi nagu valmis vaatemäng, kus näitlejad ja publik on selgelt eraldi. Pigem on lavastaja Elina Pähklimägi usaldanud publikule kaasosalise rolli.

Õnnestunud helikujunduse on teinud lavastusele Marten Kuningas, luues maitseka helikoloriidiga väljendusrikkaid keskkondi, mis lavastust kenasti edasi kannavad. Kunstnik Liisi Eesmaa on lisaks minimalistlikule lavakujundusele näitlejad ka šikilt riidesse pannud. Stiilsed rõivad viitavad justkui sellele, et hea väljanägemine võib jääda väliseks kestaks, kui inimene ise seda oma ausa olemusega ei täida.

- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -

„Lähedus“ Kõue mõisas Harjumaal, esietendus 9. mail

Autor - Patrick Marber

Lavastaja - Elina Pähklimägi

Mängivad

Alice – Agnes Aaliste

Dan – Nero Urke

Ana – Helena Merzin

Larry – Kaido Veermäe