SEE ARVUSTUS ILMUS 2. AUGUSTIL RAKVERE AJALEHES KUULUTAJA (LEITAV VEEBIS)

„Hamlet“-visioon ordulinnuses

Säravam täht suvelavastuste taevas – „Hamlet“ Rakvere linnuses - on publiku vastu nii sõbralik, et pakub igale külastajale kohta lausa esireas.

Lavastuse võti tuuakse lagedale kohe esimeses stseenis, kus Üllar Saaremäe mängitud Hamlet istub parteikontoris laua taga. Kuuldes telekast uudist Taani võimuladvikus juhtunust, tõuseb ta püsti, seisab pildikasti ette ja jääb seda seirama. Vaatab kiretult ja ilma igasuguse aukartuseta, kehakeelega justkui öeldes, et vaatame, mis siis seekord jutuks on, aga ärge tulge mulle ütlema, et see on ainuke viis asju kujutada ja nendest rääkida. Hamlet vaatab seda, kuidas asi välja paistab, nagu üks tõeline poliitik. Saaremäe esitab Hamleti rolli jõuliselt ja veenvalt.

Kapiitlisaalis ilmneb kõik

Vägisi tuleb meelde möödunud talvel ühes telekanalis jooksnud taani teleseriaal „Võimu kants“, kus valitsustegelased jälgisid teleuudiseid täpselt samasuguse hoiakuga.

Nii tekib „mäng mängus“ situatsioon, kus publikule vihjatakse, et hei, siin ei pruugi asjad olla sellised, nagu välja paistab. Aga uurime koos välja, mis toimub.

Kiita tahaks lavastuse valgustajat - Rommi Ruttas Nukuteatrist -, kes on valinud särava ja sooja valguse, mis kogu lava ilma trikitamiseta külluslikult välja valgustab. Justkui öeldes publikule: olge head ja vaadake.

Lavastust, nagu ka selle algmaterjaliks olevat Shakespeare`i näidendit, kannab edasi püüd leida lahendust vastuolule näilise ja tegeliku vahel. Lugu algab sellest, kui Hamlet saab aimu, et tema isa tegelikku surmapõhjust varjab saladuseloor. Seda vastuolu toonitab lavastuse karjuvalt realistlik lavakujundus – autoriteks rekvisiitor Karin Tetsmann ja lavameister Sergo Peetso -, kõik need kohvimasinad, veepudelid, kruusiriiulid, faksid ja sülearvutid, mida oma tavalisuses võib leida igast kontorist ja kodust.

Samas annab etenduspaigaks olev linnuse kapiitlisaal oma ümberlükkamatuses etendusele kujundliku mõõtme, mida rõhutavad seinal rippuvad mõõgad. Need on kui tummad tunnismehed asjaolule, et kuigi tegevus on mänguline, (välja)vahetatav ja muljeloomisele suunatud, omavad siintehtavad otsused reaalset mõju ümbritsevale maailmale, mis jääb lossis asuva võimupartei peakorterist väljapoole.

Ühine ruum

Üks lavastuse õnnestunud osi on võimupartei siseelu näitamine koosoleku stseenis. Nii lihvitud ja ilmeksimatud on kõik need ilmed, žestid ja hääletoonid. Tegelased pakuvad üksteisele ainult oma parimat väljanägemist ja sulnist kokkumängu. See pole küll ehk kõige paremas ühenduses nende sisemise minaga, mille juurde kuulub ka inimlik haavatavus. Nõrgast ühendusest sisemise ja välise vahel tulenevaid probleeme lavastus näitabki.

Väga põnev on saalis istudes jälgida kõikide tegelaste kehakeelt. Nad on niivõrd hõivatud endast parima külje näitamisega. Need maneerid on hästi märgatavad.

Kuna vaatajatel on võti olemas, tekib publiku ja tegelaste vahel ühine ruum, kus saab vabalt ja mugavalt tähelepanu suunata erinevatele nüanssidele. Roman Baskini lavastust võiks nimetada lausa kaasamise meistriklassiks.

Ja kes soovib väikest lisaefekti – sättige end istuma tribüünil küljepealsetele toolidele, et läbi hõreda küljeriide kiigata linnuseõuel ringrõdul näitlejaid, kes keskendunult ringi jalutades ootavad oma korda lavale astuda.

Hea leid on lavastuse tunnusmuusika, milleks on Led Zeppelini 70ndatest pärinev „Kaschmir“. (Lisaks laulavad lavastuses Kärt Johanson ja Tõnis Mägi rändmuusikute rollis). Ophelia tants selle loo järgi on muljetavaldav. See lugu kannab saatuse poolt ettemääratud lõpule liginemise meelelolu. Mis tuletab meelde, et õnneks on see teater. Teater, kus näidatakse, millised ei peaks asjad tingimata olema. Tegelased kaotavad oma elu justkui selleks, et öelda publikule: ärge teie niimoodi tehke.