SEE INTERVJUU ILMUS RAKVERE AJALEHES KUULUTAJA 7. MÄRTSIL

Teater on nagu sibul

Nils Riess on eesti juurtega ameerika teatrimees, kes on õnnelik võimaluse üle lavastada lõpuks Eestis. „Algused“ on lavastus, mis räägib humoorikalt elu põhielementidest.

Nils, kuidas sattusite Rakverre?

Nägin Tartus festivalil Andres Noormetsa lavastust „Tuulte pöörises“. See tükk oli imeline ning meenutas mulle hispaania näitekirjanik Lope de Vega ütlust, mille järgi teater on „kaks tala ja kirg“, kõik muu on juba lisandus. Töötasin siis ülikoolis heal kohal ja omasin kontakte eesti kogukonnaga. Kutsusin trupi selle tükiga USAsse tuurile ja sain rakverlastega sõbraks. Üllariga (Üllar Saaremäe – T.L.) õlut juues tekkis idee, et võiksin tulla siia ja lavastada midagi. Üllar küsis, mis näidendit ma tahaks teha. Olen seda näidendit lavastanud varem kolm korda, see on üks mu lemmikuid, tõeliselt võluv, leidsin, et seda oleks kena Eestis lavale tuua.

Millest räägib „Algused“?

Tüki sisuks on „maailma loomine nii, nagu see oleks võinud olla“. See natuke sarnaneb piiblilooga, kuid pole seda siiski päriselt, kaks tegelast meenutavad õrnalt Aadamat ja Eevat. Üks tegelane on Willy või ka Rajaja, kes joob viskit, teeb suitsu ja trükib kirjutusmasinal 40 aastat raamatut inimesest ja inimese sünniloost. Ja korraga – karmauhti! - saab tema kirjutatu teoks, lavale ilmuvad kaks inimest, Al ja Meg, kes hakkavad avastama maailma nullist peale. Nad avastavad seksuaalsuse, sõja, surma, reeglid, elu ülesehituse. Tükk räägib ka sellest, et igaüks teeb vigu! Willyle on Al ja Meg nagu perekond, ta õpetab neile isana kõike, mida teab. Lõpus Willy lahkub lavalt, jättes kirjutusmasina kõrvale kirja „läksin lõunale“, arvan, et plaaniga tulla tagasi. See on must komöödia, kuid mitte laginal naermise tükk, pigem naeratust esilekutsuv tükk. See tükk on inimestest.

Pealkiri on mitmuses?

Seda võib mõista paljude asjade algusena. Inimeste algus, sõja algus, armastuse algus, vihkamise algus... see on meie algus.

Inimesed võivad kohata sarnaseid alguseid igapäevaelus?

Jah. Ma arvan, et teater on nagu sibul. Kui vaatame seda, teame täpselt, mis see on. Kui sibul aga lahti võtta, siis ilmnevad kõik need lehed ja kihid ning sügavus. Nii sibula kui loo sügavus. Kõik saavad aru, et tükis on tegelased omavahel suhetes - on mees ja naine, on vanem ja laps. Kui sibulat koorima hakata, ilmnevad nende suhete erinevad osad.

Näiteks, mu naine pole eestlanna, kui ütlesin, et läheme Rakveresse kaheks kuuks, tekkis küsimus - mis on Rakvere? Üks linn, kus on 17 000 elanikku, mida seal leida on? Nüüd ta avastab iga päev Rakvere kohta midagi uut. Meil oli siin üks parim moment. Läksime vaatama Tarva korvpallimängu, olen kossufänn, sport - see on draama, võit ja kaotus, konflikt. Ja Tarvases mängib Jenkinsi nimeline korvpallur, kelle ülikooliaegset treenerit ma tean. Peale mängu läksime Inglise Pubisse, et süüa ja juua, ning Jenkins on seal! Istusime kolmekesi seal kaks tundi ja rääkisime korvpallist ja elust. Jälle uus kiht Rakverest!

Kuidas proovid on läinud?

Ma töötan siin heade professionaalsete näitlejatega, annan neile ette piirjooned ja nemad valivad värvid, millega neid täita. Nad annavad mulle värve, mille peale poleks ma kunagi tulnud! Jah, vahest on nii, et pakun Eduardile ideid ja tema pole nendega nõus (naerab) ja vastupidi. Vahest tekib ideid, mis meeldivad kõigile ja need kirjutan tahvlile üles. Naerame proovides tihti, töötame üheskoos, Ameerika ja Eesti. Mul on privileeg töötada siinses suurepärases teatris.

Tõnu Lilleorg

pildiallkiri

Nils Riess leiab, et tavalistel lugudel on sügavus, mis ootab avastamist. „Agused“ esietendub 14. märtsil. Foto: Heigo Teder

Veerevad kivid lehtlasahinas

Voldemar Panso ütles, et etendus peab algama buldogi haardega, mis lukustab publiku tähelepanu ja näitab, et nüüd hakkab juhtuma.

Sel kevadel lavakunstikooli lõpetava 26. lennu diplomilavastus „Hüvastijätt juunis“ on lavale jõudnud Endla teatris, lavastajaks Andres Noormets. Tüki aluseks olev näidend näib hästi noornäitlejatele sobivat, kuna räägib samuti ülikooli lõpetamisest ning suhetest praegu ja lähitulevikus. Lavastaja sõnul soovis ta tudengitele prooviperioodil pakkuda eeskätt peegeldust neist endist. Siiski pole trupp rahuldunud vaid sobivate eelduste realiseerimisega laval. Buldogi haare töötab.

Suvine ilm, kursusekaaslaste pulmad, saatuslik kohtumine plakatistendi juures, armumised, salgamised, ülikooli lõpetamine, töölesuunamised – sellises keskkonnas näeme tegelasi laval. Leidub ka lüüriline, lausa linnulaulust üleujutatud tegevuspaik linnaäärses suvilas.

Libisevad foonid
Näeme noorte hoogsust ja muretust, kuid peagi ilmneb, et elluastujad peavad hakkama tranformeerima suuri puhtaid tundeid, et asetuda ühiskonna üsna raskepärasesse ülesehitusse. Kas valida turvalisus ja ettekirjutused või olla paindlik ning visa ja tegutseda sisemise äratundmise järgi? 

Heale dramaturgiale omaselt on näidendis mitu tegevustiku kihti. Vahel liiguvad need kihid väga kiiresti omavahel uude, ootamatusse positsiooni, tuues lavale pöörde, mis võib seest täitsa õõnsaks võtta ja tegelasi veelgi lähemale tuua. 

Lavastaja on näidendis sisalduvad võimalused lugu haaravalt jutustada hästi ära kasutanud. Laval näeb mitmeid tipphetki, kus näitlejate ning tegevustiku emotsionaalse, intellektuaalse ja füüsilise intensiivsuse „kõrgtasemed“ on kokku viidud ja sünergiat loovalt välja mängitud. Ka lavapilt, mõttes, et kuidas näitlejad asetsevad ja liiguvad, on väga hea, kompromissitu, jõuline ja tundlik. 

Uued näod
Siiski ei anna lavastus end päriselt kätte. Pöördlavale sarnaselt (nähtud etendusel Vene Teatris kasutati pöördlava; ilmselt nii ka maikuisel etendusel), keerab tükk ikka ja jälle ette uue tahu, ning nutika puitlaastplaatidest valmistatud dekoratsioonimooduli uksed avanevad juba uude kohta...

Kesksed tegelased on küll ühtpidi olemas, kuid hiljem aimub, et samasugune mõõde leidub ka mõneski teises tegelases ja tegevusliinis. See hajutab mõnevõrra fookust, mis üksiti on hakanud juba välja kujunema. Vaatamist mõjutab veel üks proosaline põhjus – laval puuduvad tuntud näod. Kuid selle "puuduse" parandab päris kindlasti aeg, kui peatsed diplomiomanikud oma lavateed alustavad. Igal juhul on tegu väga korraliku stardiga. 

Hinne - 8/10

Pildiallkiri1
Reimo Sagor ja Linda Kolde

Pildiallkiri2
TUDENGIPULMAS, mis toimub kusagil Venemaal 60ndatel, pidutsevad (vasakult): Simeoni Sundja, Linda Kolde, Jarmo Reha, Rea Lest, Jörgen Liik, Kärt Tammjärv, Veiko Porkanen ja Roman Maksimuk. Fotod: Endla Teater