SEE INTERVJUU ILMUS RAKVERE AJALEHES KUULUTAJA 7. MÄRTSIL

Teater on nagu sibul

Nils Riess on eesti juurtega ameerika teatrimees, kes on õnnelik võimaluse üle lavastada lõpuks Eestis. „Algused“ on lavastus, mis räägib humoorikalt elu põhielementidest.

Nils, kuidas sattusite Rakverre?

Nägin Tartus festivalil Andres Noormetsa lavastust „Tuulte pöörises“. See tükk oli imeline ning meenutas mulle hispaania näitekirjanik Lope de Vega ütlust, mille järgi teater on „kaks tala ja kirg“, kõik muu on juba lisandus. Töötasin siis ülikoolis heal kohal ja omasin kontakte eesti kogukonnaga. Kutsusin trupi selle tükiga USAsse tuurile ja sain rakverlastega sõbraks. Üllariga (Üllar Saaremäe – T.L.) õlut juues tekkis idee, et võiksin tulla siia ja lavastada midagi. Üllar küsis, mis näidendit ma tahaks teha. Olen seda näidendit lavastanud varem kolm korda, see on üks mu lemmikuid, tõeliselt võluv, leidsin, et seda oleks kena Eestis lavale tuua.

Millest räägib „Algused“?

Tüki sisuks on „maailma loomine nii, nagu see oleks võinud olla“. See natuke sarnaneb piiblilooga, kuid pole seda siiski päriselt, kaks tegelast meenutavad õrnalt Aadamat ja Eevat. Üks tegelane on Willy või ka Rajaja, kes joob viskit, teeb suitsu ja trükib kirjutusmasinal 40 aastat raamatut inimesest ja inimese sünniloost. Ja korraga – karmauhti! - saab tema kirjutatu teoks, lavale ilmuvad kaks inimest, Al ja Meg, kes hakkavad avastama maailma nullist peale. Nad avastavad seksuaalsuse, sõja, surma, reeglid, elu ülesehituse. Tükk räägib ka sellest, et igaüks teeb vigu! Willyle on Al ja Meg nagu perekond, ta õpetab neile isana kõike, mida teab. Lõpus Willy lahkub lavalt, jättes kirjutusmasina kõrvale kirja „läksin lõunale“, arvan, et plaaniga tulla tagasi. See on must komöödia, kuid mitte laginal naermise tükk, pigem naeratust esilekutsuv tükk. See tükk on inimestest.

Pealkiri on mitmuses?

Seda võib mõista paljude asjade algusena. Inimeste algus, sõja algus, armastuse algus, vihkamise algus... see on meie algus.

Inimesed võivad kohata sarnaseid alguseid igapäevaelus?

Jah. Ma arvan, et teater on nagu sibul. Kui vaatame seda, teame täpselt, mis see on. Kui sibul aga lahti võtta, siis ilmnevad kõik need lehed ja kihid ning sügavus. Nii sibula kui loo sügavus. Kõik saavad aru, et tükis on tegelased omavahel suhetes - on mees ja naine, on vanem ja laps. Kui sibulat koorima hakata, ilmnevad nende suhete erinevad osad.

Näiteks, mu naine pole eestlanna, kui ütlesin, et läheme Rakveresse kaheks kuuks, tekkis küsimus - mis on Rakvere? Üks linn, kus on 17 000 elanikku, mida seal leida on? Nüüd ta avastab iga päev Rakvere kohta midagi uut. Meil oli siin üks parim moment. Läksime vaatama Tarva korvpallimängu, olen kossufänn, sport - see on draama, võit ja kaotus, konflikt. Ja Tarvases mängib Jenkinsi nimeline korvpallur, kelle ülikooliaegset treenerit ma tean. Peale mängu läksime Inglise Pubisse, et süüa ja juua, ning Jenkins on seal! Istusime kolmekesi seal kaks tundi ja rääkisime korvpallist ja elust. Jälle uus kiht Rakverest!

Kuidas proovid on läinud?

Ma töötan siin heade professionaalsete näitlejatega, annan neile ette piirjooned ja nemad valivad värvid, millega neid täita. Nad annavad mulle värve, mille peale poleks ma kunagi tulnud! Jah, vahest on nii, et pakun Eduardile ideid ja tema pole nendega nõus (naerab) ja vastupidi. Vahest tekib ideid, mis meeldivad kõigile ja need kirjutan tahvlile üles. Naerame proovides tihti, töötame üheskoos, Ameerika ja Eesti. Mul on privileeg töötada siinses suurepärases teatris.

Tõnu Lilleorg

pildiallkiri

Nils Riess leiab, et tavalistel lugudel on sügavus, mis ootab avastamist. „Agused“ esietendub 14. märtsil. Foto: Heigo Teder