SEE INTERVJUU ILMUS RAKVERE AJALEHES KUULUTAJA 7. MÄRTSIL

Teater on nagu sibul

Nils Riess on eesti juurtega ameerika teatrimees, kes on õnnelik võimaluse üle lavastada lõpuks Eestis. „Algused“ on lavastus, mis räägib humoorikalt elu põhielementidest.

Nils, kuidas sattusite Rakverre?

Nägin Tartus festivalil Andres Noormetsa lavastust „Tuulte pöörises“. See tükk oli imeline ning meenutas mulle hispaania näitekirjanik Lope de Vega ütlust, mille järgi teater on „kaks tala ja kirg“, kõik muu on juba lisandus. Töötasin siis ülikoolis heal kohal ja omasin kontakte eesti kogukonnaga. Kutsusin trupi selle tükiga USAsse tuurile ja sain rakverlastega sõbraks. Üllariga (Üllar Saaremäe – T.L.) õlut juues tekkis idee, et võiksin tulla siia ja lavastada midagi. Üllar küsis, mis näidendit ma tahaks teha. Olen seda näidendit lavastanud varem kolm korda, see on üks mu lemmikuid, tõeliselt võluv, leidsin, et seda oleks kena Eestis lavale tuua.

Millest räägib „Algused“?

Tüki sisuks on „maailma loomine nii, nagu see oleks võinud olla“. See natuke sarnaneb piiblilooga, kuid pole seda siiski päriselt, kaks tegelast meenutavad õrnalt Aadamat ja Eevat. Üks tegelane on Willy või ka Rajaja, kes joob viskit, teeb suitsu ja trükib kirjutusmasinal 40 aastat raamatut inimesest ja inimese sünniloost. Ja korraga – karmauhti! - saab tema kirjutatu teoks, lavale ilmuvad kaks inimest, Al ja Meg, kes hakkavad avastama maailma nullist peale. Nad avastavad seksuaalsuse, sõja, surma, reeglid, elu ülesehituse. Tükk räägib ka sellest, et igaüks teeb vigu! Willyle on Al ja Meg nagu perekond, ta õpetab neile isana kõike, mida teab. Lõpus Willy lahkub lavalt, jättes kirjutusmasina kõrvale kirja „läksin lõunale“, arvan, et plaaniga tulla tagasi. See on must komöödia, kuid mitte laginal naermise tükk, pigem naeratust esilekutsuv tükk. See tükk on inimestest.

Pealkiri on mitmuses?

Seda võib mõista paljude asjade algusena. Inimeste algus, sõja algus, armastuse algus, vihkamise algus... see on meie algus.

Inimesed võivad kohata sarnaseid alguseid igapäevaelus?

Jah. Ma arvan, et teater on nagu sibul. Kui vaatame seda, teame täpselt, mis see on. Kui sibul aga lahti võtta, siis ilmnevad kõik need lehed ja kihid ning sügavus. Nii sibula kui loo sügavus. Kõik saavad aru, et tükis on tegelased omavahel suhetes - on mees ja naine, on vanem ja laps. Kui sibulat koorima hakata, ilmnevad nende suhete erinevad osad.

Näiteks, mu naine pole eestlanna, kui ütlesin, et läheme Rakveresse kaheks kuuks, tekkis küsimus - mis on Rakvere? Üks linn, kus on 17 000 elanikku, mida seal leida on? Nüüd ta avastab iga päev Rakvere kohta midagi uut. Meil oli siin üks parim moment. Läksime vaatama Tarva korvpallimängu, olen kossufänn, sport - see on draama, võit ja kaotus, konflikt. Ja Tarvases mängib Jenkinsi nimeline korvpallur, kelle ülikooliaegset treenerit ma tean. Peale mängu läksime Inglise Pubisse, et süüa ja juua, ning Jenkins on seal! Istusime kolmekesi seal kaks tundi ja rääkisime korvpallist ja elust. Jälle uus kiht Rakverest!

Kuidas proovid on läinud?

Ma töötan siin heade professionaalsete näitlejatega, annan neile ette piirjooned ja nemad valivad värvid, millega neid täita. Nad annavad mulle värve, mille peale poleks ma kunagi tulnud! Jah, vahest on nii, et pakun Eduardile ideid ja tema pole nendega nõus (naerab) ja vastupidi. Vahest tekib ideid, mis meeldivad kõigile ja need kirjutan tahvlile üles. Naerame proovides tihti, töötame üheskoos, Ameerika ja Eesti. Mul on privileeg töötada siinses suurepärases teatris.

Tõnu Lilleorg

pildiallkiri

Nils Riess leiab, et tavalistel lugudel on sügavus, mis ootab avastamist. „Agused“ esietendub 14. märtsil. Foto: Heigo Teder

Veerevad kivid lehtlasahinas

Voldemar Panso ütles, et etendus peab algama buldogi haardega, mis lukustab publiku tähelepanu ja näitab, et nüüd hakkab juhtuma.

Sel kevadel lavakunstikooli lõpetava 26. lennu diplomilavastus „Hüvastijätt juunis“ on lavale jõudnud Endla teatris, lavastajaks Andres Noormets. Tüki aluseks olev näidend näib hästi noornäitlejatele sobivat, kuna räägib samuti ülikooli lõpetamisest ning suhetest praegu ja lähitulevikus. Lavastaja sõnul soovis ta tudengitele prooviperioodil pakkuda eeskätt peegeldust neist endist. Siiski pole trupp rahuldunud vaid sobivate eelduste realiseerimisega laval. Buldogi haare töötab.

Suvine ilm, kursusekaaslaste pulmad, saatuslik kohtumine plakatistendi juures, armumised, salgamised, ülikooli lõpetamine, töölesuunamised – sellises keskkonnas näeme tegelasi laval. Leidub ka lüüriline, lausa linnulaulust üleujutatud tegevuspaik linnaäärses suvilas.

Libisevad foonid
Näeme noorte hoogsust ja muretust, kuid peagi ilmneb, et elluastujad peavad hakkama tranformeerima suuri puhtaid tundeid, et asetuda ühiskonna üsna raskepärasesse ülesehitusse. Kas valida turvalisus ja ettekirjutused või olla paindlik ning visa ja tegutseda sisemise äratundmise järgi? 

Heale dramaturgiale omaselt on näidendis mitu tegevustiku kihti. Vahel liiguvad need kihid väga kiiresti omavahel uude, ootamatusse positsiooni, tuues lavale pöörde, mis võib seest täitsa õõnsaks võtta ja tegelasi veelgi lähemale tuua. 

Lavastaja on näidendis sisalduvad võimalused lugu haaravalt jutustada hästi ära kasutanud. Laval näeb mitmeid tipphetki, kus näitlejate ning tegevustiku emotsionaalse, intellektuaalse ja füüsilise intensiivsuse „kõrgtasemed“ on kokku viidud ja sünergiat loovalt välja mängitud. Ka lavapilt, mõttes, et kuidas näitlejad asetsevad ja liiguvad, on väga hea, kompromissitu, jõuline ja tundlik. 

Uued näod
Siiski ei anna lavastus end päriselt kätte. Pöördlavale sarnaselt (nähtud etendusel Vene Teatris kasutati pöördlava; ilmselt nii ka maikuisel etendusel), keerab tükk ikka ja jälle ette uue tahu, ning nutika puitlaastplaatidest valmistatud dekoratsioonimooduli uksed avanevad juba uude kohta...

Kesksed tegelased on küll ühtpidi olemas, kuid hiljem aimub, et samasugune mõõde leidub ka mõneski teises tegelases ja tegevusliinis. See hajutab mõnevõrra fookust, mis üksiti on hakanud juba välja kujunema. Vaatamist mõjutab veel üks proosaline põhjus – laval puuduvad tuntud näod. Kuid selle "puuduse" parandab päris kindlasti aeg, kui peatsed diplomiomanikud oma lavateed alustavad. Igal juhul on tegu väga korraliku stardiga. 

Hinne - 8/10

Pildiallkiri1
Reimo Sagor ja Linda Kolde

Pildiallkiri2
TUDENGIPULMAS, mis toimub kusagil Venemaal 60ndatel, pidutsevad (vasakult): Simeoni Sundja, Linda Kolde, Jarmo Reha, Rea Lest, Jörgen Liik, Kärt Tammjärv, Veiko Porkanen ja Roman Maksimuk. Fotod: Endla Teater

SEE ARVUSTUS ILMUS 2. AUGUSTIL RAKVERE AJALEHES KUULUTAJA (LEITAV VEEBIS)

„Hamlet“-visioon ordulinnuses

Säravam täht suvelavastuste taevas – „Hamlet“ Rakvere linnuses - on publiku vastu nii sõbralik, et pakub igale külastajale kohta lausa esireas.

Lavastuse võti tuuakse lagedale kohe esimeses stseenis, kus Üllar Saaremäe mängitud Hamlet istub parteikontoris laua taga. Kuuldes telekast uudist Taani võimuladvikus juhtunust, tõuseb ta püsti, seisab pildikasti ette ja jääb seda seirama. Vaatab kiretult ja ilma igasuguse aukartuseta, kehakeelega justkui öeldes, et vaatame, mis siis seekord jutuks on, aga ärge tulge mulle ütlema, et see on ainuke viis asju kujutada ja nendest rääkida. Hamlet vaatab seda, kuidas asi välja paistab, nagu üks tõeline poliitik. Saaremäe esitab Hamleti rolli jõuliselt ja veenvalt.

Kapiitlisaalis ilmneb kõik

Vägisi tuleb meelde möödunud talvel ühes telekanalis jooksnud taani teleseriaal „Võimu kants“, kus valitsustegelased jälgisid teleuudiseid täpselt samasuguse hoiakuga.

Nii tekib „mäng mängus“ situatsioon, kus publikule vihjatakse, et hei, siin ei pruugi asjad olla sellised, nagu välja paistab. Aga uurime koos välja, mis toimub.

Kiita tahaks lavastuse valgustajat - Rommi Ruttas Nukuteatrist -, kes on valinud särava ja sooja valguse, mis kogu lava ilma trikitamiseta külluslikult välja valgustab. Justkui öeldes publikule: olge head ja vaadake.

Lavastust, nagu ka selle algmaterjaliks olevat Shakespeare`i näidendit, kannab edasi püüd leida lahendust vastuolule näilise ja tegeliku vahel. Lugu algab sellest, kui Hamlet saab aimu, et tema isa tegelikku surmapõhjust varjab saladuseloor. Seda vastuolu toonitab lavastuse karjuvalt realistlik lavakujundus – autoriteks rekvisiitor Karin Tetsmann ja lavameister Sergo Peetso -, kõik need kohvimasinad, veepudelid, kruusiriiulid, faksid ja sülearvutid, mida oma tavalisuses võib leida igast kontorist ja kodust.

Samas annab etenduspaigaks olev linnuse kapiitlisaal oma ümberlükkamatuses etendusele kujundliku mõõtme, mida rõhutavad seinal rippuvad mõõgad. Need on kui tummad tunnismehed asjaolule, et kuigi tegevus on mänguline, (välja)vahetatav ja muljeloomisele suunatud, omavad siintehtavad otsused reaalset mõju ümbritsevale maailmale, mis jääb lossis asuva võimupartei peakorterist väljapoole.

Ühine ruum

Üks lavastuse õnnestunud osi on võimupartei siseelu näitamine koosoleku stseenis. Nii lihvitud ja ilmeksimatud on kõik need ilmed, žestid ja hääletoonid. Tegelased pakuvad üksteisele ainult oma parimat väljanägemist ja sulnist kokkumängu. See pole küll ehk kõige paremas ühenduses nende sisemise minaga, mille juurde kuulub ka inimlik haavatavus. Nõrgast ühendusest sisemise ja välise vahel tulenevaid probleeme lavastus näitabki.

Väga põnev on saalis istudes jälgida kõikide tegelaste kehakeelt. Nad on niivõrd hõivatud endast parima külje näitamisega. Need maneerid on hästi märgatavad.

Kuna vaatajatel on võti olemas, tekib publiku ja tegelaste vahel ühine ruum, kus saab vabalt ja mugavalt tähelepanu suunata erinevatele nüanssidele. Roman Baskini lavastust võiks nimetada lausa kaasamise meistriklassiks.

Ja kes soovib väikest lisaefekti – sättige end istuma tribüünil küljepealsetele toolidele, et läbi hõreda küljeriide kiigata linnuseõuel ringrõdul näitlejaid, kes keskendunult ringi jalutades ootavad oma korda lavale astuda.

Hea leid on lavastuse tunnusmuusika, milleks on Led Zeppelini 70ndatest pärinev „Kaschmir“. (Lisaks laulavad lavastuses Kärt Johanson ja Tõnis Mägi rändmuusikute rollis). Ophelia tants selle loo järgi on muljetavaldav. See lugu kannab saatuse poolt ettemääratud lõpule liginemise meelelolu. Mis tuletab meelde, et õnneks on see teater. Teater, kus näidatakse, millised ei peaks asjad tingimata olema. Tegelased kaotavad oma elu justkui selleks, et öelda publikule: ärge teie niimoodi tehke.

Albus tulevad hernetonditalgud

Albus Kukenoosi viljakuivatis esietenduva Ingomar Vihmari lavastuse “Prohvet Maltsvet” lavaproovidess tehakse töine vaheaeg, et meisterdada koos huvilistega hernetonte.

Näitetrupp kutsub osa saama hernetontide ühise tegemise rõõmust 29. juunil kell 11 Kukenoosi viljakuivatis. Koos on plaanis valmistada üle kolmekümne maltsvetlase-hernetondi, kellest saavad maanteede äärsed teejuhid etenduse toimumispaika.

Talgute käigus loodetakse kunstnik Illimar Vihmari käe all talguliste abil valmistada ka lavapõrandale uus kujundus. Talgutele on oodatud kaasa lööma teatrihuvilised. Talgujuht on Albu vallavanem Kalju Kertsmik, kellele palutakse oma osalemissoovist teada anda.

Maltsvetlase-hernetondi valmistamiseks vajalikud abimaterjalid – puidust skelett, hein, traat ja pisut riideesemeid on kingitusena Uuskasutuskeskuselt kohapeal olemas, aga tondi isikupäraseks riietamiseks on vaja kaasa võtta mõni vana pintsak, kleit, sonimüts või vajalikud kaltsud vastavalt oma fantaasiale ja võimalustele.

Jahe vesi ja tõekspidamised

Rakvere teatri suvelavastus „köök/keittiö“ Võsu rannaklubis üritab säästa publikut remondinikastusest, mis võib inimesi tabada puhkusteperioodil.

Nagu teada, pole vesi Võsu rannas suviti just soojemate killast, sest ebasoodsad tuuled transpordivad lahte muudkui külma vett. Natuke sarnane asi on „köögi“ tegelastega – nad leiavad end üsnagi viludast katusealusest ning peavad selle elamisväärsemaks vuntsima. Et kuidagi sooja saada, füüsiliselt ja emotsionaalselt.

Hoogne remonditegevus algabki kohe pärast eesriide avanemist. Ikka on vaja värvida, plaatida, kruttida, lappida ja jälle värvida. Kuna suuremat dialoogi ja tegelaskujude väljajoonistamist laval näha pole, laseb autor ning lavastaja Andres Noormets publikul virga remondibrigaadi rassimist jälgida pea küllastumiseni. Kuid ega see paha tee, sest töötegemist on ikka mõnus vaadata, silm kohe puhkab. Ja ega tegelased ka ei pane tähele, et võiksid rohkem teatraalsed olla, neil on käed-jalad tööd täis sellega, et realiseerida oma isiksuse parimad jooned, just nii, nagu nad seda ette kujutavad.

Tegelastel on inimlikult arusaadav suur missioon, nad tahavad, et nende köök väljendaks nende „paremat mina“, ehk väärtusi, mis tõeliselt toetaks nende maailmapilti ja aitaks keerulises maailmas toime tulla. Kuid, tegelastel on need tõekspidamised väheke erinevad. Tekib konflikt ning sellele leitakse ka lahendus.

Hästi kokkumängiv näitlejate nelik on pooleldi soomemaine - Antti Mankonen Tamperest, Hannu Salminen Lahtist ning Anneli Rahkema ja Peeter Rästas Rakvere teatrist.

Saalis istudes on vaatajal võimalik tegelaste kaudu iseennast kõrvalt vaadata. Sest samaaegselt põimuvad omavahel kaks tasandit – samastumisvõimalus tegelastega ja võimalus neid distantsilt jälgida. Ehk, ühelt poolt tegelastel laval küll pea huugab otsas, et remont valmis saada. Kuid tegelasi kõrvalt vaadates võib nende tegevus näida üsna suvalise sebimisena.

Tõepoolest nutikas idee, kutsuda inimesed teatrisse selleks, et nad saaksid heita pilgu sellele, kuidas nende endi kodused tegemised võivad kõrvaltvaatajale välja paista.

tantsu

vägilased