SEE ARVUSTUS ILMUS 2. AUGUSTIL RAKVERE AJALEHES KUULUTAJA (LEITAV VEEBIS)

„Hamlet“-visioon ordulinnuses

Säravam täht suvelavastuste taevas – „Hamlet“ Rakvere linnuses - on publiku vastu nii sõbralik, et pakub igale külastajale kohta lausa esireas.

Lavastuse võti tuuakse lagedale kohe esimeses stseenis, kus Üllar Saaremäe mängitud Hamlet istub parteikontoris laua taga. Kuuldes telekast uudist Taani võimuladvikus juhtunust, tõuseb ta püsti, seisab pildikasti ette ja jääb seda seirama. Vaatab kiretult ja ilma igasuguse aukartuseta, kehakeelega justkui öeldes, et vaatame, mis siis seekord jutuks on, aga ärge tulge mulle ütlema, et see on ainuke viis asju kujutada ja nendest rääkida. Hamlet vaatab seda, kuidas asi välja paistab, nagu üks tõeline poliitik. Saaremäe esitab Hamleti rolli jõuliselt ja veenvalt.

Kapiitlisaalis ilmneb kõik

Vägisi tuleb meelde möödunud talvel ühes telekanalis jooksnud taani teleseriaal „Võimu kants“, kus valitsustegelased jälgisid teleuudiseid täpselt samasuguse hoiakuga.

Nii tekib „mäng mängus“ situatsioon, kus publikule vihjatakse, et hei, siin ei pruugi asjad olla sellised, nagu välja paistab. Aga uurime koos välja, mis toimub.

Kiita tahaks lavastuse valgustajat - Rommi Ruttas Nukuteatrist -, kes on valinud särava ja sooja valguse, mis kogu lava ilma trikitamiseta külluslikult välja valgustab. Justkui öeldes publikule: olge head ja vaadake.

Lavastust, nagu ka selle algmaterjaliks olevat Shakespeare`i näidendit, kannab edasi püüd leida lahendust vastuolule näilise ja tegeliku vahel. Lugu algab sellest, kui Hamlet saab aimu, et tema isa tegelikku surmapõhjust varjab saladuseloor. Seda vastuolu toonitab lavastuse karjuvalt realistlik lavakujundus – autoriteks rekvisiitor Karin Tetsmann ja lavameister Sergo Peetso -, kõik need kohvimasinad, veepudelid, kruusiriiulid, faksid ja sülearvutid, mida oma tavalisuses võib leida igast kontorist ja kodust.

Samas annab etenduspaigaks olev linnuse kapiitlisaal oma ümberlükkamatuses etendusele kujundliku mõõtme, mida rõhutavad seinal rippuvad mõõgad. Need on kui tummad tunnismehed asjaolule, et kuigi tegevus on mänguline, (välja)vahetatav ja muljeloomisele suunatud, omavad siintehtavad otsused reaalset mõju ümbritsevale maailmale, mis jääb lossis asuva võimupartei peakorterist väljapoole.

Ühine ruum

Üks lavastuse õnnestunud osi on võimupartei siseelu näitamine koosoleku stseenis. Nii lihvitud ja ilmeksimatud on kõik need ilmed, žestid ja hääletoonid. Tegelased pakuvad üksteisele ainult oma parimat väljanägemist ja sulnist kokkumängu. See pole küll ehk kõige paremas ühenduses nende sisemise minaga, mille juurde kuulub ka inimlik haavatavus. Nõrgast ühendusest sisemise ja välise vahel tulenevaid probleeme lavastus näitabki.

Väga põnev on saalis istudes jälgida kõikide tegelaste kehakeelt. Nad on niivõrd hõivatud endast parima külje näitamisega. Need maneerid on hästi märgatavad.

Kuna vaatajatel on võti olemas, tekib publiku ja tegelaste vahel ühine ruum, kus saab vabalt ja mugavalt tähelepanu suunata erinevatele nüanssidele. Roman Baskini lavastust võiks nimetada lausa kaasamise meistriklassiks.

Ja kes soovib väikest lisaefekti – sättige end istuma tribüünil küljepealsetele toolidele, et läbi hõreda küljeriide kiigata linnuseõuel ringrõdul näitlejaid, kes keskendunult ringi jalutades ootavad oma korda lavale astuda.

Hea leid on lavastuse tunnusmuusika, milleks on Led Zeppelini 70ndatest pärinev „Kaschmir“. (Lisaks laulavad lavastuses Kärt Johanson ja Tõnis Mägi rändmuusikute rollis). Ophelia tants selle loo järgi on muljetavaldav. See lugu kannab saatuse poolt ettemääratud lõpule liginemise meelelolu. Mis tuletab meelde, et õnneks on see teater. Teater, kus näidatakse, millised ei peaks asjad tingimata olema. Tegelased kaotavad oma elu justkui selleks, et öelda publikule: ärge teie niimoodi tehke.

Albus tulevad hernetonditalgud

Albus Kukenoosi viljakuivatis esietenduva Ingomar Vihmari lavastuse “Prohvet Maltsvet” lavaproovidess tehakse töine vaheaeg, et meisterdada koos huvilistega hernetonte.

Näitetrupp kutsub osa saama hernetontide ühise tegemise rõõmust 29. juunil kell 11 Kukenoosi viljakuivatis. Koos on plaanis valmistada üle kolmekümne maltsvetlase-hernetondi, kellest saavad maanteede äärsed teejuhid etenduse toimumispaika.

Talgute käigus loodetakse kunstnik Illimar Vihmari käe all talguliste abil valmistada ka lavapõrandale uus kujundus. Talgutele on oodatud kaasa lööma teatrihuvilised. Talgujuht on Albu vallavanem Kalju Kertsmik, kellele palutakse oma osalemissoovist teada anda.

Maltsvetlase-hernetondi valmistamiseks vajalikud abimaterjalid – puidust skelett, hein, traat ja pisut riideesemeid on kingitusena Uuskasutuskeskuselt kohapeal olemas, aga tondi isikupäraseks riietamiseks on vaja kaasa võtta mõni vana pintsak, kleit, sonimüts või vajalikud kaltsud vastavalt oma fantaasiale ja võimalustele.

Jahe vesi ja tõekspidamised

Rakvere teatri suvelavastus „köök/keittiö“ Võsu rannaklubis üritab säästa publikut remondinikastusest, mis võib inimesi tabada puhkusteperioodil.

Nagu teada, pole vesi Võsu rannas suviti just soojemate killast, sest ebasoodsad tuuled transpordivad lahte muudkui külma vett. Natuke sarnane asi on „köögi“ tegelastega – nad leiavad end üsnagi viludast katusealusest ning peavad selle elamisväärsemaks vuntsima. Et kuidagi sooja saada, füüsiliselt ja emotsionaalselt.

Hoogne remonditegevus algabki kohe pärast eesriide avanemist. Ikka on vaja värvida, plaatida, kruttida, lappida ja jälle värvida. Kuna suuremat dialoogi ja tegelaskujude väljajoonistamist laval näha pole, laseb autor ning lavastaja Andres Noormets publikul virga remondibrigaadi rassimist jälgida pea küllastumiseni. Kuid ega see paha tee, sest töötegemist on ikka mõnus vaadata, silm kohe puhkab. Ja ega tegelased ka ei pane tähele, et võiksid rohkem teatraalsed olla, neil on käed-jalad tööd täis sellega, et realiseerida oma isiksuse parimad jooned, just nii, nagu nad seda ette kujutavad.

Tegelastel on inimlikult arusaadav suur missioon, nad tahavad, et nende köök väljendaks nende „paremat mina“, ehk väärtusi, mis tõeliselt toetaks nende maailmapilti ja aitaks keerulises maailmas toime tulla. Kuid, tegelastel on need tõekspidamised väheke erinevad. Tekib konflikt ning sellele leitakse ka lahendus.

Hästi kokkumängiv näitlejate nelik on pooleldi soomemaine - Antti Mankonen Tamperest, Hannu Salminen Lahtist ning Anneli Rahkema ja Peeter Rästas Rakvere teatrist.

Saalis istudes on vaatajal võimalik tegelaste kaudu iseennast kõrvalt vaadata. Sest samaaegselt põimuvad omavahel kaks tasandit – samastumisvõimalus tegelastega ja võimalus neid distantsilt jälgida. Ehk, ühelt poolt tegelastel laval küll pea huugab otsas, et remont valmis saada. Kuid tegelasi kõrvalt vaadates võib nende tegevus näida üsna suvalise sebimisena.

Tõepoolest nutikas idee, kutsuda inimesed teatrisse selleks, et nad saaksid heita pilgu sellele, kuidas nende endi kodused tegemised võivad kõrvaltvaatajale välja paista.

tantsu

vägilased

"Lähedus" Kõue mõisas

See on minu arvustus lavastusest „Lähedus“ Kõue mõisas. See tekst ilmus 28. mail Virumaa Teatajas. Teise lõigu alguses on sulgudes lause, mis ajalehe versioonis lühendati, välja jäi „Tartu-Tallinn manteest“ ja „nii-öelda-lava“. Palun ärge šeerige seda blogipostitust Facebookis, kuna autoriõigused teksti avalikuks esitamiseks kuuluvad ajalehele. Blogipostituseks on mul ajalehega kokkulepe olemas. Fotod:promo

Üllatav maanteerööv hobusetallis

Elina Pähklimägi suvelavastus „Lähedus“ Kõue mõisas võtab luubi alla inimliku läheduse piirid ja ühisosad.

(Mitte kaugel Tallinn-Tartu maanteest leiavad teatrikülastajad end mõisa endisest hobusetallist, kuhu pikkupidi on ruumi ühele küljele platvormidele asetatud toolid, kui nii-öelda lava talli põrandal jääb teise hoone külge.) Seega on näitlejad publikust vaid paari meetri kaugusel. Tekib mulje, et silme all lahtirulluv vaatemäng võiks toimuda ükskõik kus, näiteks ühistranspordis, mille pealtnägijaks võib sattuda igaüks.

Etenduse arenedes ilmneb, et muretut turvalisust, mis laseks iga hetk oma peatuses maha minna, publikule siiski ei pakuta, kuigi vormiliselt on tegevus igati tempokas ja moekas. Teravas fookuses on tegelaste füüsiline kohaolu ja pingeline dialoog, kusjuures sõnade tavapärane keskkonda organiseeriv funktsioon keeratakse üle võlli. Nii tuleb tegelastel ja ka publikul appi võtta emotsionaalne tunnetus, et paremini mõista, mis toimub.

Tegelased on ka muidugi üksjagu pöörased ja jääb mulje, et nad tegutsevad nähtaval viisil sellepärast, et teisiti nad lihtsalt ei saa. Agnes Aaliste kehastatav heitliku elukäiguga Alice püüab kaameleonina ümbritsevat peegeldades oma hingehaavadele kaitsvat armkudet kasvatada. Helina Merzini fotograaf Anna tahab oma loomingus vahet teha autentsusel ja varastatul ning kannatab samade asjade pärast eraelus. 

Nero Urke teisejärgulise ajakirjanikuna teeb oma arust hea diili, kui kirjutab Alice`i elu ainetel eduka raamatu, kuid rõhuvatest küsimärkidest enda sees ei pääse ka tema. Kaido Veermäe arst Larryna on loo alguses üks paras küünik, et mitte öelda mölakas, kuid mõistab loo arenedes, et tõde ja ausus teevad hingele head ning ta püüab innukalt nendeni jõuda. Tegelased on omavahel armusuhetes, ning murravad teineteisele truudust.

Kohati tekib saalis mulje, et silme ees on justkui eksinud teelised, kes publiku elutuppa tunginuna oma segasevõitu elukäiku arutavad, ning ainuke, mis sa teha saad, on aktiivselt kuulata ja loota, et nad jälle kuidagi selgema suuna peale saaksid.

Samas on suur tõenäosus kuulda ja näha midagi sellist, millega vaatajad on omagi elus kokku puutunud ja mis võib hakata hinge kriipima. Nii tekib omapärane olukord, kus vaadatav etendus polegi nagu valmis vaatemäng, kus näitlejad ja publik on selgelt eraldi. Pigem on lavastaja Elina Pähklimägi usaldanud publikule kaasosalise rolli.

Õnnestunud helikujunduse on teinud lavastusele Marten Kuningas, luues maitseka helikoloriidiga väljendusrikkaid keskkondi, mis lavastust kenasti edasi kannavad. Kunstnik Liisi Eesmaa on lisaks minimalistlikule lavakujundusele näitlejad ka šikilt riidesse pannud. Stiilsed rõivad viitavad justkui sellele, et hea väljanägemine võib jääda väliseks kestaks, kui inimene ise seda oma ausa olemusega ei täida.

- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -

„Lähedus“ Kõue mõisas Harjumaal, esietendus 9. mail

Autor - Patrick Marber

Lavastaja - Elina Pähklimägi

Mängivad

Alice – Agnes Aaliste

Dan – Nero Urke

Ana – Helena Merzin

Larry – Kaido Veermäe

4 off-the-record* tähelepanekut VATi Andromeedast

Vaimustavad poosid

Katariina Undist peaks tegema fotoseeria, kus ta rannakividel neid gümnastiliselt nõudlikke, ülevõlli proportsioonidega ja staatilisi, kuid kõnekaid poose teeks. Pigem ilma maskita. Selle fotoseeriaga saaks turundada lavastust välismaal. Lavastust saaks turundada välismaal ehk ka see-tõttu, et stoori on suht universaalne ja tänu nukkude kasutamisele ka kehakeelselt (paremini) mõistetav

Klaustrofoobia või agorofoobia?

Tanel Saare pankrotistunud piraadi roll hiilgas tegelaskuju sisemaailma ruumilise esitlemisega. Sisemaailma liikuvus ja propelleris olek oli saalis lausa füüsiliselt tunnetatav /ja ma arvan, et see polnud ainuüksi seepärast, et mul oli seljataga pikk päev :)/. Meisterlik füüsiline mäng. Ilmselt efekt saavutati nii, et hõredamad kohad tegelaskuju psüühikas seostati sellise reljeefse kehalise liikumisega, kus Tanel meenutas hüperaktiivsesse faasi sisenevat mehaanilist nukku. See liikumine jällegi oli kuidagi ka mitte masinlik. Nii, et võta nüüd kinni, kumb ruumilisus siis, kas hirm kitsa koha ees või hirm avara koha ees, kus sind igaüks võib näha :). Võiks isegi pooleldi huupi pakkuda, et see ruumilisus sekundeeris lavastuses Andromeeda maski, mis oli nagu tõkkepuu erinevate tähenduslike tsoonide vahel

Ja et postituse juures võiks visuaal ka olla, siis vahepalaks üks video SMC Hoodratsilt

3Dvõimekas lavakujundus

Need köied olid head ja et nendega sai erinevaid asju teha – pada riputada, kõõluda ja nii. Kuidagi kontseptuaalsel, kõiki etenduslikke elemente kaasaval tasandil oli kogu lavapind maksimaalselt tööle pandud. See on tegelt ju väike lava onju, Ugala „Ukuaru“ hobukaarikuga ei saaks ümbergi pöörata. Aga mul ei jäänd küll millesti puudu. Vaata, tahvelarvuti on ka väike, aga sa saad kõike sellel teha. Ja kõiki võimalusi sa ei jõua nagunii kasuatada, nii et täitsa 3D, piiritlemata võimalustest oli koondatud lavastuseks vajalik kohale. Need käsitöönduslikult nutikad ja multifunktsionaalsed kastid andsid ka juurde. Aint algul sellest strobost ei saand ma päris sotti, sest lasin lõpupoole silmad vidukile, aga siis korra läks pilt uduseks, kuna pilgutasin parajasti silmi või midagi ja vot ei saandki aru, kas see oli tajuviperus või päriselt nii. Ja oota, kas kõuekõmin ja vihma pladisemine oli ka sel ajal või? Kui ei olnud, siis äkki peaks juurde panema, annaks seda laevahukku edasi või nii

Loo modaalsus

Isand Hargla näitas telesarjas „Süvahavva“, kuidas ta paari „pintslitõmbega“ suudab näiliselt rahulikku, lausa konarlikku tegevuskäiku sellise põnevus-vungi sisse lüüa, et hoia ja keela. Teisisõnu, suudab kiiresti loo/lavastuse „alamaailmu“ ühest kohast teise transportida ja neid erineval viisil üksteise peale asetada. Nii et kihtide vahel tekib pinge, hõõrdumine ja "vint", kui lauatennisekeeles rääkida. See tuli just esile lõpus, kus need meedikud arutasid surnud patsiendi viimaseid eluavaldusi ja kus vaataja võis mõista, et see nuku kujund on mõistetav hinge rännuna, umbes nagu esoteerikaajakirjad kirjutavad, et une ajal hing rändab ringi. Loo koha pealt veel, et vahepeal kuskil läks nagu natuke igavaks ka (kus Poiss ja Tüdruk muutusid nukkudeks ja Tüdrukut pold tükk aega näha, tema päästemissioon pidanuks olema ju keskne loos?), aga ma nagu terviklikumalt ei analüüsi, mainin just ära, et see loo selline kujundlikkus, mis väljendus liikumises realistliku-sümbolistliku skaalal, oli selge tugevus.

Ma teistest näitlejatest siin ei kirjuta, sest, kui kasutada jalgpallikeelt, siis vaatlen lavastust rohkem nagu treeneri pilgu läbi ehk. Teised näitlejad tegid nagu rohkem musta tööd keskväljal, vahel said ründesse ka, aga noh selline ongi mängijate töö

Vot, tähendasin need mõtted üles, et harjutada arvustuste/teatrimõtete kirjutamist ja lisan, et see pealkirjas tärnistatud väljend tähendab ajakirjanike

keeles "mainime omavahel, mitte avaldamiseks"